Enamik inimesi, kes ADR-i paberitega töötavad, on näinud UN-numbri kõrval kirja „PG II” või „PG III” ja käsitlenud seda sildina, mille kopeerib ühest dokumendist teise, küsimata, mida see tegelikult mõõdab. See on mõistetav — kuid pakendigrupp on üks väheseid klassifitseerimisandmeid, mis muudab päris füüsilisi nõudeid — millist pakendit tohite kasutada, kui palju tohite vedada lihtsustatud reeglite alusel ja kuidas ainet käsitletakse teekonna igal järgmisel etapil.
Mida pakendigrupp tegelikult mõõdab
Pakendigrupp on ohtlikkuse astme järjestus ohuklassi sees, mitte omaette oht. Enamik — ehkki mitte kõik — ADR-i 13 klassist kasutab pakendigruppe, et eristada aineid, millel on sama ohutüüp, kuid mis erinevad järsult raskusastme poolest. Gruppe on kolm.
- Pakendigrupp I — ained, mis kujutavad oma klassi sees suurimat ohtu.
- Pakendigrupp II — ained, mis kujutavad keskmist ohtu.
- Pakendigrupp III — ained, mis kujutavad väikseimat ohtu, mis siiski nõuab ADR-i klassifitseerimist.
Täpsed arvulised kriteeriumid, mis kolme gruppi eraldavad, erinevad klassiti. Tuleohtlike vedelike (klass 3) puhul määrab pakendigrupi suuresti leekpunkt ja keemistemperatuur. Toksiliste ainete (klass 6.1) puhul ägeda toksilisuse näitajad. Täpsed piirväärtused on sätestatud ADR-i 2. osa klassispetsiifilistes kriteeriumides ja neid siin täies mahus ei korrata — käsitlege iga sellel lehel mainitud konkreetset läve illustreerivana ning kontrollige enne klassifitseerimisotsust kehtivat ADR-i teksti või kinnitage oma ADR-konsultandiga (DGSA).
Mitte iga klass ei kasuta pakendigruppe. Klass 1 (lõhkeained), klass 2 (gaasid), klass 5.2 (orgaanilised peroksiidid), klass 6.2 (nakkusohtlikud ained) ja klass 7 (radioaktiivne materjal) kasutavad selle asemel oma klassifitseerimissüsteeme, ja ka klassi 4.1 isereageerivad ained jäävad skeemist välja — alaklassid, grupid ja kategooriad, mis sobivad sellega, kuidas need ohud tegelikult käituvad, mitte kolmeastmeline raskusskaala. Esemetele, erinevalt ainetest, pakendigruppe üldse ei määrata.
Miks pakendigrupp muudab seda, mida tohite kasutada
Pakend ei ole lihtsalt anum — see on katsetatud ja sertifitseeritud kindlale kvaliteeditasemele, ja see tase on otseselt seotud pakendigrupiga. Trummel, kanister või puistveose vahekonteiner (IBC), mis on läbinud katsed pakendigrupi II jaoks, on sertifitseeritud kasutamiseks vastavat tüüpi PG II ja PG III ainetega, kuid mitte PG I jaoks, mis nõuab rangemat kvaliteeditaset. Just seepärast sisaldab sertifitseeritud pakendile märgitud ÜRO pakendikood pakendigrupi tähist — see ütleb ühe pilguga, milline on kõige nõudlikum grupp, mille jaoks see pakend on heaks kiidetud.
Selle valesti tegemine ohutus suunas (PG I jaoks hinnatud pakendi kasutamine PG III aine jaoks) ei ole rikkumine — ülespetsifitseerimine on lubatud, kui pakend ise jääb tabelis A aine jaoks loetletud pakkimisjuhise piiresse. Vastupidises suunas eksimine on tõeline vastavusrikkumine, ja seda kontrollivad inspektorid just nimelt, sest see tähendab, et pakendi puhul ei ole tõendatud, et see peab ainele vastu kukkumis-, virnastamis- ja rõhukatsetes, mis vastavad aine tegelikule ohutasemele.
Pakendigrupp ja erandite künnised
Pakendigrupp mõjutab otse ka seda, kui palju ainet tohite lihtsustatud režiimide alusel vedada. Piiratud koguste piirangud, erandkoguste E-koodid ja erandi 1.1.3.6 arvutuses kasutatav veokategooria määratakse kõik nii, et pakendigrupp on üks sisenditest — PG I ainet lubatakse, mis pole üllatav, palju väiksemates „erikoolitust ega täielikku dokumentatsiooni pole vaja” kogustes kui samaväärset PG III ainet. Kui selgitate välja, kas koorem kvalifitseerub mõnele ADR-i kergemale režiimile, on pakendigrupp üks esimesi asju, mis tuleb kindlaks teha, mitte tagantjärele mõte.
Praktiline näide
Võtke kolm tavalist vedelikku, mis kõik kuuluvad klassi 3, tuleohtlikud vedelikud, et näha, kuidas sama ohuklass annab väga erinevad käitlemisnõuded.
| Pakendigrupp | Tüüpilised kriteeriumid (tuleohtlikud vedelikud) | Näide |
|---|---|---|
| PG I | Esialgne keemistemperatuur ≤ 35 °C — äärmine oht | Teatud madala keemistemperatuuriga lahustid |
| PG II | Leekpunkt < 23 °C, keemistemperatuur > 35 °C | Bensiin |
| PG III | Leekpunkt 23–60 °C, keemistemperatuur > 35 °C | Diislikütus, petrooleum |
Kõik kolm on klass 3. Kõik kolm vajavad oranži tahvlit, rombikujulisi ohumärgiseid ja veodokumenti. Kuid pakendi kvaliteeditase ja kogus, mida tohite erandite alusel liigutada, on neil erinev — PG II bensiinile kehtib piiratud koguse 1-liitrine piirang, samas kui PG III diislikütusele 5 liitrit —, mis ongi täpselt põhjus, miks UN-numbri otsingu pakendigrupi välja tasub korralikult läbi lugeda, mitte vahele jätta.
Kust kontrollida tegelikku väärtust
Kui vajate pakendigruppi konkreetse aine, mitte üldise rusikareegli jaoks, on kiireim tee otsene UN-numbri otsing, mitte katse seda meenutada või põhimõtetest tuletada — saate aine pakendigrupi, veokategooria ja märgisenõuded ühest kohast, mis põhineb kehtival UN-numbrite andmestikul, ning kinnitage kõik ohutuskriitiline oma ADR-konsultandiga (DGSA), enne kui see muudab seda, kuidas koorem pakitakse või välja saadetakse.