Enne kui ainet või eset saab ohtliku kaubana vedada, peab keegi selle klassifitseerima — määrama ohuklass, vajaduse korral pakendigrupi ja UN-numbri. Peaaegu alati on see kaubasaatja kohustus ning otsuse vaatab üle ADR-konsultant. Päriselt uute ainete puhul otsustab päritoluriigi pädev asutus — lõhkeainete puhul punkti 2.2.1.1.3, isereageerivate ainete puhul punkti 2.2.41.1.13 ja orgaaniliste peroksiidide puhul punkti 2.2.52.1.8 alusel.
Protseduuril on neli etappi.
- Ohud tuvastatakse aine ohutuskaardilt 2.2 klassikriteeriumite alusel — ühel ainel võib olla mitu ohtu korraga.
- Esmase klassi määrab ohtude ülimuslikkuse tabel (2.1.3.10); ülejäänud ohud muutuvad kaasnevateks.
- Sobiv UN-kirje valitakse tabelist A (3.2.1) punkti 2.1.1.2 kirjetüüpide hierarhia järgi — täpne nimega kirje on alati ülimuslik üldise või N.O.S. kirje suhtes.
- Pakendigrupp kinnitatakse (2.1.1.3) esmase klassi katsekriteeriumite alusel.
Igal etapil on omad lõksud. N.O.S. kirjed toovad veodokumendile lisanõuded nimetusele (3.1.2.8.1). Segudel ja lahustel on omaette määramisreeglid (2.1.3.3), kus kontsentratsiooniläved otsustavad, kas toode üldse kuulub ADR-i alla — ja millisesse klassi.
Viga, mida inspektorid otsivad esimesena, — üldine “tuleohtlik vedelik N.O.S.” kirje seal, kus tabelis A on täpne. Täpne kirje on alati ülimuslik; N.O.S. selle asemel on väärkuulutamine isegi siis, kui klass ja pakendigrupp kattuvad. Klassifitseerimisotsus kandub igasse dokumenti, ohumärgisesse ja vabastusse edasi mööda ahelat — siin tehtud viga kordub kogu saadetises ja selle eest vastutab kaubasaatja.
Allikad — ADR 2025 2.1 (üldreeglid), 2.1.1.2 (kirjetüübid), 2.1.3.10 (ohtude ülimuslikkuse tabel), 2.2 (klassispetsiifilised kriteeriumid), 3.1.2 (ohtliku veose tunnusnimetus), 3.1.2.8.1 (tehniline nimetus N.O.S. puhul).