Iga juht, kes on maanteel paakauto järel sõitnud, on seda näinud — sõiduki tagaosas ristkülikukujuline oranž tahvel, mis on jagatud kaheks üksteise peal asuvaks numbriks. Enamik inimesi ei saa kunagi teada, mida need numbrid tähendavad — kuid igaühele, kes ohtlikke veoseid saadab, laadib või veab, on oranži tahvli õige lugemine elementaarne igapäevane oskus.
Mida need kaks numbrit tähendavad
Tahvel kannab kahte teavet, alati samas paigutuses.
Ülemine number on ohu tunnusnumber, mida nimetatakse mõnikord Kemleri koodiks. See kirjeldab ohu olemust — mitte ainet ennast, vaid ohu tüüpi ja intensiivsust. Alumine number on UN-number — neljakohaline kood, mis identifitseerib konkreetse aine või eseme ja pärineb ÜRO näidiseeskirjade loetelust, millele ADR ise on üles ehitatud.
Kokku pandes ütleb tahvel 33 / 1203 koolitatud lugejale kaks asja korraga — „33” annab märku väga tuleohtlikust vedelikust ja „1203” on bensiini UN-number. See, kes koodi tunneb, ei pea paaki avama, et üldjoontes teada, millega on tegu — mis ongi süsteemi mõte. Päästetöötajad loevad õnnetuskohale saabudes esimesena just neid tahvleid, enne kõike muud.
Kuidas lugeda ohu tunnusnumbrit
Kemleri kood koosneb numbritest, millest igaüks kannab omaette tähendust, ja kombinatsioon muudab lugemist.
- Korduv number tähendab üldjuhul selle ohu tugevnenud vormi — näiteks 33 annab märku vedelikust, mis on väga tuleohtlik, mitte lihtsalt tuleohtlik.
- Ees olev X tähendab, et aine reageerib ohtlikult veega — hädaolukorras tohib vett kasutada ainult ekspertide heakskiidul.
- 0 teise numbrina tähendab, et ohtu kirjeldab piisavalt esimene number üksi — null lihtsalt täidab koodi.
See on üldine, laialt kasutatav juhis, mitte ammendav tabel. Täielik ohu tunnusnumbrite tabel sisaldab kümneid kombinatsioone ja sõltub täpsest ainekirjest — kontrollige alati kõnealuse UN-numbri kehtivat tabeli A kirjet või kinnitage oma ADR-konsultandiga (DGSA), enne kui toetute koodile operatiivotsuses.
Sagedasemad koodid teel
Kontrollitud 5.3.2.3.2 koodiloendi järgi.
- 30 — tuleohtlik vedelik, leekpunkt 23 °C kuni 60 °C (kaasa arvatud). Null näitab, et ohtu kirjeldab piisavalt üks number
- 33 — väga tuleohtlik vedelik, leekpunkt alla 23 °C. Kahekordistatud number võimendab üht ohtu, mitte ei lisa teist
- 80 — sööbiv või vähe sööbiv aine
- 88 — väga sööbiv aine
- 86 — sööbiv või vähe sööbiv aine, mürgine. Kaks eri numbrit — kaks eraldi ohtu
- X koodi ees — aine reageerib veega ohtlikult. Vett tohib kasutada ainult ekspertide loal (5.3.2.3.1)
Millal on tahvel nõutav
Tavalised oranžid tahvlid (numbriteta) on vaikimisi lahendus enamikule pakendatud veoseid vedavatele ohtlike veoste sõidukitele. Nii ohu tunnusnumbrit kui ka UN-numbrit näitavad tahvlid muutuvad kohustuslikuks paakide, paakkonteinerite ja puisteveo puhul — alati, kui aine jaoks on tabeli A veerus (20) märgitud ohu tunnusnumber. Mitmesektsioonilisel paagil, mis veab eri aineid, saab iga sektsioon küljele oma numbritega tahvli. Puisteveo puhul näidatakse numbritega tahvlid iga puistveosena veetava aine kohta. Üks sõiduk, mis veab pakendites mitut eri ohtlikku ainet, kannab üldjuhul tavalisi tahvleid, mitte ainepõhiseid, sest ükski üksik Kemleri/UN paar ei suudaks segakoormat täpselt kirjeldada.
Rombikujulised ohumärgised — märgistus pakendi tasandil
Kui oranž tahvel räägib sõiduki eest, siis rombikujuline ohumärgis räägib pakendi eest. Igal ADR-i 13 klassist on oma märgis või märgised — värviline romb piktogrammiga (leek, pealuu, söövitus, kiirguse kolmeleht jne) ja enamiku klasside puhul alumises nurgas trükitud klassi number.
Üks pakend võib kanda rohkem kui üht märgist, kui sellel on rohkem kui üks oht — näiteks aine, mis on nii tuleohtlik kui ka toksiline. Esmase ja kaasneva ohu märgised paigutatakse kõrvuti. Üle 450-liitristel puistveose vahekonteineritel (IBC) ja suurpakenditel peavad märgised olema kahel vastasküljel ning alati selgelt nähtavad, mitte varjatud muude märgistuste, rihmade ega virnastamise poolt.
Pakendi märgistus rombist kaugemale
Peale ohumärgise nõuab ADR, et igale pakendile (mitte ainult saatedokumentidele) oleks selgelt ja püsivalt märgitud UN-number, mille ees on tähed „UN”. Ohtliku veose tunnusnimetus — ametlik ADR-i nimetus, mis ei ole alati sama mis kaubanduslik nimi — kuulub veodokumenti. Pakendil endal on see UN-numbri kõrval nõutav ainult seal, kus ADR seda nõuab — klassi 1 veoste puhul (5.2.1.5), klassi 7 radioaktiivse materjali saadetiste puhul (5.2.1.7) ja klassi 2 gaaside korduvtäidetavatel anumatel (5.2.1.6).
Sertifitseeritud pakendid ja puistveose vahekonteinerid (IBC) kannavad ka ÜRO pakendikoodi — lühikest tähtnumbrilist jada, mis tõendab, et pakendi konstruktsioon on läbinud asjakohased katsed selle pakendigrupi ja ainetüübi jaoks, mille jaoks see on hinnatud. See kood on tootja sertifikaat, mitte midagi, mida kaubasaatja lisab — kuid seda tasub kontrollida, enne kui kasutate pakendit teistsuguse, nõudlikuma aine jaoks kui see, millega seda katsetati.
Lühike kontrollnimekiri enne sõiduki väljumist hoovist
Enne väljasaatmist tasub põhiasjad läbi käia.
- Kas sõiduki oranž tahvel vastab sellele, mis on tegelikult peale laaditud — tavalised tahvlid segapakendikoormale, ainepõhised tahvlid ühe aine paakidele ja puisteveole?
- Kas igale pakendile on märgitud selle UN-number — ja klassi 1 ning klassi 7 veoste puhul ohtliku veose tunnusnimetus —, mitte ainult ettevõttesisene tootekood?
- Kas rombikujulised ohumärgised on olemas, õigesti orienteeritud ja varjamata igal pakendil, mis neid vajab?
- Kui pakendil on rohkem kui üks oht, kas nii esmase kui ka kaasneva ohu märgised on näidatud?
Miski sellest ei asenda klassifitseerimistööd — märgistus ainult peegeldab klassifitseerimisotsust, mis oleks pidanud juba varem õigesti tehtud olema. Kuid juht või laadija, kes oskab tahvlit või rombi ühe pilguga lugeda, on viimane kaitseliin selle vastu, et valesti märgistatud või valesti laaditud sõiduk hoovist väljub. Numbritega harjumine on üks kiiremaid viise ehitada üles päris igapäevast kindlustunnet ADR-iga.